Heihopsti!

Paljudel noortel on hetkel käsil enda senise elu ühe tähtsaima otsuse tegemine – mis edasi, kas minna ülikooli või ei? Kui minna, siis mida õppima. Seoses sellega ma leidsingi, et oleks tore rääkida enda lugu, sest mina enda valikuga võtsin selle riski, et ma võin totaalselt põruda ja juba aasta pärast uut eriala valida.

Minu lugu koosneb kahest osast. Esimene sellest, et ma jõudsin enda praeguse valikuni suhteliselt noorelt ehk ma gümnaasiumis enam ei mõelnud, mis edasi ja see tõttu ma kohati tunnen, et paljud variandid jäid mul läbi mõtlemata. Ja teiseks. Teiseks on minu valik raamidest välja

Nagu praktika postitusest oli arusaada, siis minu valikuks osutus ehitus. Kui nüüd küsida, miks, siis ma ei tea. Ausalt, ma ei tea. Sel õppeaastal sain ma koolist sellise motivatsioonisüsti, et mu õpitahe tõusis kõrgustesse. Aga seoses sellega hakkasin ma mõtlema, miks ma üldse sellise valiku tegin. Olen enda mõtteid mõlgutanud ühes ja teises suunas, aga otsest vastust ei ole ma leidnud ning mul ei jää muud üle kui sellega leppida.

Kõige imelikum ongi see, et vaatamata sellele, et ma ei tea, miks ma selle valiku tegin, olen ma väga-väga rahul ja praegu platsil olemine paneb mul silma särama ja toob naeratuse suule. Enne seda, kui ma iseneriks olemise peale mõtlema hakkasin oli mul ka teisi valikuid.

Täpsemalt olid mul sõelal kolm valikut – juura, koreograafia ja arhitektuur. Juura mõte tekkis mul muidugi filmist “Arukas blondiin”. Iga kord kui ma väiksena seda filmi vaatasin mõtlesin, et oh, oleks ka lahe niimoodi asju ajada ja kõik paika panna. Palun öelge, et ma ei ole ainuke, kes pärast filmi vaatamist enda tuleviku paika pani. 

Koreograafia mõte tuli minu hobist ja kirest. Mulle tohutult meeldib tantsida ning ma olen seda teinud nii kaua kui end mäletan. Kui ma esimesse klassi läksin, siis oli mul 3 erinevat tantsuringi/-tundi – võistlustants, rahvatants ja showtants lastele. Hiljem olen proovinud veel idamaiseid tantse ja linetanstu. Hetkel on mul proovimata kaks äärmust klassikaline tants ja tänavatants. 

Selle mõtte matsin maha sellepärast, et minu põlved ei pidanud minu aktiivsusele vastu ja murdusid. Hetkel on olukord selline, et ma suudan enda trennid ja igapäeva toimetused ära teha, aga õppimiseks on need liialt nõrgad. Samal põhjusel pidin loobuma ka kaitseväkke mineku mõttest.

Siis viimaks jõudsin ma arhitektuuri juurde. Ma isegi ei tea, mis mind seal võlus, aga mingi hetk oli see täielik kinnisidee. Ma uurisin netist ja lugesin palju erinevaid artikleid selle kohta. Nii oligi, et mingi hetk ma taipasin, et arhiteks peaks olema võimaline ka joonistama ja asju visandama, aga no minule ei ole isegi üht grammi seda oskust antud. 

Selleks hetkeks olin ma sellest valdkonnast nii vaimustunud, et ma hakkasin otsima alternatiive. Jälle pärast pikka ja põhjalikku uurimistööd leidsin ma sellise ameti nagu projektijuht. Nii kui ma olin esimesed artiklid ja lood läbilugenud olin ma müüdud. Kui 15 aastane Paula luges erinevaid lugusid projekti- ja objektijuhtidest oli ta vaimustuses. See oli see äratundmishetk. 

Pärast seda otsisin ma koheselt välja koolid, kus seda õppida saab ning uurisin isegi vastuvõtutingimusi. Jep, ma olin siis 15 aastane. Nii oligi, et gümnaasiumi läksin ma juba kindla tulevikuplaaniga. Tegelikult oli see hea, sest see tõttu ma keskendusingi rohkem matemaatikale ja füüsikale ning tegin ka tutvust erinevate joonestusprogrammidega.

Tegelikult tegin ma vahepeal ka erinevaid karjääriteste ning ka nendes selgus, et juura ja arhitektuur võistlesid esimese koha pärast. Kord oli üks peal ja siis jälle teine. 

Minu loo mõte on inspireerida noori teha kastist välja valikuid. Tõesti kui mõnele neiule meeldivad autod või ta tahabki kiiver peas platsil ringikäia, siis palun anna minna. Või kui mõnele noormehele meeldivad lilled või ta tahabki olla hooldaja, siis miks mitte. Meie ühiskond on muutumas ning kõik raamid on muutumas. 

Jah, ka minu lähedased vaatasid mind alguses imelikult, et kuule plika mõtle ikka natuke. Kui keegi küsib, millega ma tegelen, siis tõesti enamjaolt on kõigil sama reaktsioon. Aga mind ei huvita see. Ma teen seda, mida ma armastan ja see on lahe!!! Meil on viimaks aeg endale mõelda ja unustada stereotüübid ja teiste arvamused.

“Sa oled julgem, kui sa usud, tugevam, kui sa näid ja targem, kui sa arvad.”
– Christopher Robin

Uute seiklusteni!