Heihopsti!

Nagu eelmises postituses on ka nüüd juttu sukeldumisest. Seekord teen juttu sellest, kuidas meid päriselt vette lasti. Alustasime muidugi basseinist ning seejärel 3 päeva hiljem läksime juba Äntusse kaladega tutvust tegema. Aga alustame basseinist. /See lugu tuleb minu jaoks päris piinlik, aga samas on see kõik ka tohutult naljakas./

Basseini harjutused tegime Auras nagu tartlastele kohane. Enne kui sinna läksime kogunesime klubis, et välja valida vajalik varustus. Et õiged suurused välja valida, pidime proovima kalispot, saapaid ja lesti. Juba kõik see oli paras proovikivi. Kui asjad olid välja valitud ning kõik vajalik pakitud alustasime teekonda Aurasse. Sinna jõudes saime teada, et võistlused lähevad tunnike üleaja ning me peame 1,5 h ootama. Oeh olgu, sel hetkel tekkis küll tunne, et äkki sukeldumine ei ole minu jaoks. Algselt lükati kogu koolitus edasi ning nüüd ei lasta meid vette.

Lõpuks saime minna basseini äärde varustust kokku panema, aga sel ajal toimusid veel viimased autasustamised, et pidevalt tuli kõlaritest mingi vali muusika, mis segas meie vestlust. Aga kui lõpuks sai balloon vesti külge ja regulaator ühendatud oli aeg hakata kalipsot selga panema. 

Ma täpselt kella ei vaadanud, aga arvan, et julgelt 30 minutit läks ära, aga lõpuks ma ikkagi loobusin ja läksin ilma. Selle jantimisega sain ma aru, et pean hakama putru sööma ja rohkem jõusaalis käima, sest mul lihtsalt ei olnud jõudu, et sääri kannast üle saada. Selle tõmbamise ja venitamise ja teistele hea tuju pakkumise hinnaks olid minu sõrmenukid, mis esimese 5 minutiga katki läksid. Ma ei tea, kuidas, aga katki need mul läksid.

Juhendaja/koolitaja tundus ka justkui teine inimene ning ta mõistis mu probleemi. Kuna teistel olid kalipsod juba seljas (mehed, mis moodi te seda teete?), siis juhendaja aina rahustas mind. Ta pakkus juua, andis häid soovitusi ja kuidagi olidki mu kannad läbi ja ka sääred olid jõudnud poole peale. Pärast pikka pusimist oli mul juba nii palav, et otsustasin vette hüpata ja end natukene jahutada. Ja nii kui ma vette sain, avastas juhendaja, et mul on see tagurpidi, et sellepärast see mul nii vaevaliselt läheb. /Uuuh, nüüd sai see piinlik asi välja öeldud./ Nagu kas te saate aru?? 

Siis hakkas teistpidi jamamine pihta, sest see valetpidi olev asi oli vaja kuidagi seljast ära võtta. Lõpuks olin selle seljast ära saanud, jällegi juhendaja abiga, ning otsustasin, et ma proovin ilma. Ja sinna minu esimene kalipso proov jäigi. Õnneks oli eelneval nädalal olnud need kuumad ilmad ja ilma kalipsota basseinis olemine, oli just see jahutus, mida mul vaja oli. 

Vees ootas meid hulk harjutusi – maski puhastamine, ilma maskita hingamine, regulaatori suust ära võtmine, sõbra regulaatorist hingamine ja sõbraga ühe regulaatori jagamine. Vaimselt oli kõige raskem ühe regulaatori jagamine. Enne leppisime küll kokku, et 2 korda hingad ja annad sõbrala tagasi, kuid ikkagi need hetkel, mis regu suus ei olnud, tekitas parajalt hirmu, sest niikaua kui teine tegi enda 2 hingetõmmet pidi üks ju välja hingama. Kui harjutused olid tehtud, siis saime lihtsalt basseinis ringi ujuda ja uue olukorraga harjuda. 

Lõpuks jõudis kätte kolmapäev ning oli aeg end Äntu poole sättida. Sellel päeval läks kõik, mis vähegi sai valesti, ainuke hea asi oli see, et ma sain kalipso selga ja täitsa õiget pidi, vähemalt mingigi areng oli selle kolme päevaga toimunud. Aga nüüd asjast…

Esiteks ei suutnud ma ballooni piisavalt kõvasti vesti külge kinnitada, et püsti tõustes libises see välja. Kuna mul oli vest juba seljas, siis instruktor tuli ja aitas ballooni uuesti kinni, aga nüüd tegi ta seda liiga kõvasti, et klamber läks katki. Okei. Lõpuks kui vette saime, tuli välja, et mul on natukene palju raskust kaasas. 

Kui see asi oli ka pärast pikka pusimist ja enese piinamist korda saadud, jõudis kätte harjutuste aeg. Ja ka seal suutsin ma kõik valesti teha. Esimese ülesandeda tuli meil võtta sõbra hingamisots ja mõned hingetõmbed sellega hakkama saada. Kas ma siis sain? Loomulikult mitte. Kohe esimene hingetõmme, mis ma tegin oli vesi. Kui suu on vett täis on inimese instinkt see, et võtab kasutusele nina, aga ka sellega ei olnud võimalik hingata. 

Sellele järgnes minu elu kiireimad ujumis liigutused, et saada pinnale. Lõpuks kui olin maha rahunenud läksime instruktoriga uuesti vette, aga pärast seda ma keeldusin tükk aega regulaatori harjutusi tegemast. Kuna ma siiski enam end kindlalt ei tundnud, siis me ujusime lihtsalt ringi ja harjusime olukorraga. Enne kui hakkasime välja minema, suutsin end nii palju koguda, et ühe harjutuse suutsin ikka ära teha.

Tegelikult oli vees ilus ja kõik oli meeldiv, aga jah, see esimene asi ehmatas päris korralikult ära. Loodan, et see nüüd pikalt kummitama ei jää ning paari nädala pärast olen valmis taas vette minema. 

“Need on naljakad asjad – Õnnetused. Sul ei ole neid kunagi, kuni on.” 
– Karupoeg Puhh

Uute seiklusteni!