Heihopsti!

Jah, Sa lugesid õigesti, ma tõesti hakkasin tööl kõigi ees nutma. Vaatamata sellele, et ma alles rääkisin, et kui rahul ma olen, siis ühel päeval lasin ma enda pisarad valla. Nüüd kui asjad on vaibunud on mul päris piinlik, aga mis tehtud, see tehtud ja olematuks seda enam ei tee. Nüüd peab lihtsalt tugev olema ja kuidagi edasi minema. Samas piinab mind ka mõte, et mida nad nüüd minust tegelikult arvavad.

Selle intsidendi juures oli minu jaoks huvitav see, et kuidas mehed sellesse suhtusid. Mitte, et ma väga tihti avalikult nutaksin, aga seltskonnas, kus mehi on ligi 80% ei ole ma seda kunagi teinud. Ja see oli päris omamoodi kogemus.

Kuna sel hetkel kui ma oma pisarad valla lasksin olin ma tööl olnud ei rohkem ega vähem kui 10 päeva. Ehk jah…piinlik. Piinlik on mul tegelikult ka sellepärast, mis seda kõike põhjustas. Nüüd nädal hiljem oleme kõik selle juhtumi unustanud ja tegelik põhjus on siiani saladus. Aga mida siis arvasid mehed?

Mehed arvasid, et ma nutan, sest ei ole rahul sellega, mis mul on. Nad arvasid, et nad kaasavad mind vähe ja on mu unarusse jätnud ning seetõttu muutus minu meel kurvaks. Lohutamiseks läks igat moodi, küll pakuti, et võta ülejäänud päev vabaks või mine sõida ringi jne jne. Pärast seda kui ma olin maha rahunenud saatis objektijuht kõigile kirja, kuidas on vaja mind ikka asjadesse kaasata ja kõike näidata ja kõikjale kaasa võtta. Juba sama päeva õhtul käisime objektijuhiga isiklikult platsil. Ka õhtul koju sõites küsis töökaaslane, et kas nemad olid tõesti minu meeleolu languse põhjuseks. Ei, ei olnud.

Aga miks ma siis tegelikult nutsin? Oeh, see põhjus on tegelikult veel nõmedam kui tööl nutmine. Tegelik põhjus oli see, et tulid välja meie viimased hinded ja need ei olnud päris see, mida ma oleks tahtud ning sellepärast ma olin enda peale pahane ja tohutult pettunud. Kuna üks hinnetest tuli rühmatööst ja omaenese lollusest, siis valmistas see veel suuremat meelehärmi.

Ma ei mäleta, et ma oleks varem hinnete pärast nutnud. Ehk ainult siis kui sain kunagi enda esimese kolme, aga muidu ei. Lihtsalt selleks hetkeks oli päris palju asju mul hingel ning nii see väikene asi mind rivist välja lõigi. Ning kuna see oli ka minu ainuke mitte 5, siis olid mul selle semestri osas ootused päris kõrged. Tõesti nüüd, kui asjast on juba nädal möödas naeran ka ise selle peale, et ühe 4 pärast nutma hakkasin.

Põhjus, miks ma teistele asja ei selgitanud, ei ole see, et ma naudiksin nüüd meeste õrnemat suhtumist vaid vastupidi. Tööl on ikkagi kõik võrdsed ja ei ole vahet, mis soost Sa oled. Tegelikult on asi nii, et mul jäi lihtsalt julgusest puudu, et ülemusele asja selgitada ning nüüd on juba imelik seda vana asja uuesti üles võtta. Nüüd kahetsen, et selline argpüks olin, sest see juhtum mind siiski piinab

Kuidas Teil on tööl olnud? Kas olete ka hakanud nutma või on hoopis midagi muud piinlikku juhtunud? Või kuidas olete reageerinud nendele hinnetele, mis pole olnud päris meelepärased?

“Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall.” 
– Karupoeg Puhh

Uute seiklusteni!