Heihopsti!

Nüüd kui mul on käsil 14. päev uues kohas on täpselt õige aeg teha väikene kokkuvõte. Räägin, millised olid minu ootused ja milliseks on need 2 ja pool nädalat tegelikult kujunenud. 

Minu ootused. Oioii. Ma olin valmis palju hullemaks kui kõik tegelikult olnud on. Ma olin valmis, et soojak on täis vanemaid meesterahvaid, kes ei viitsi minuga tegeleda või siis pannakse mind jällegi kõike tegema. Olin valmis ka selleks, et platsil olevad mehed on ülbed ja üleolevad ning ei kavatsegi mind kuulata ega minuga suhelda. Aga ei. Kõik on risti vastupidi. 

Kui rääkida vanusest, siis meie objekti meeskonna keskmine vanus on 33 aastat, mis on kõigest 11 aastat rohkem kui mul vanust. Kõige vanem on meil objektijuht, kes on täpselt 20 aastat vanem ehk tegelikult on kõik nooremad kui minu vanemad. /Vabandust vanemad, aga jah, te olete vanad./ Ja lisaks sellele, et siin ei olegi mingeid vanamehenässe, on kõik ka ülimalt sõbralikud ja abivalmid.

Alati, kui mul on mingi küsimus, siis ma võin pöörduda ükskõik, kelle poole. Kui üks ei oska aidata, siis teine ikka oskab. Mitte kunagi ei ole mulle öeldud, et ära sega või otsi ise. (Nad on valmis mind isegi kooliga aitama.) Objektijuht käib ise vahepeal mulle seletamas, et miks midagi tehakse nii mitte naa. Wow, kuulge, ausalt, ma ei olnud selliseks asjaks valmis, sest isegi koolis on naisõppejõud rääkinud enda hirmutavatest kogemustest. Ei teagi, kas mul on platsil lihtsalt hea seltskond või on ajad niivõrd palju muutunud.

Täpselt sama seis on ka platsil olevate meestega. Mitte keegi ei ole kordagi alt kulmu vaadanud või halvasti öelnud. Jah nad võivad seda teha seljataga, aga siiski silmast-silma olles käituvad nad kõik viisakalt. Osadega on tekkinud isegi nii hea klapp, et kokkusaades viskame nalja. 

Alati kui helistan ja palun kas Sa saaksid siin midagi ära teha, siis on vastuseks rõõmsameelne “Jaa”. Muidugi teevad nad enda asjad enne ära, aga nad ei ütle ka kunagi, et ei, seda meie ei tee, otsi keegi teine.

Jah, muidugi on leidunud ka neid, kes lihtsalt ignoreerivad minu korraldusi ja ikka helistavad objektijuhile ja küsivad üle. Eks inimesi olegi erinevaid. Õnneks ei ole ma sellest end väga palju morjendada lasknud ning ka objektijuht on siis neile öelnud, et teil neiu seal kohapeal, miks te mulle helistate. 

Lisaks sellele keegi ka ei pahanda, kui ma alguses midagi valesti teen või ei ole autosid õigesse kohta saatnud. Mäletan enda esimest materjali vastuvõttu, ma isegi ei leidnud saatelehel kohta, mille alusel kontrollida, kas on toodud õige kaup, kogusest rääkimata. Võtsin, siis julguse kokku ja helistasin objektijuhile ja ta tuli laoplatsile ning seletas kõik ära ning tegime kontrolli koos.

See usaldus, mis on mulle juba antud on kohati hirmutav, aga samas ka põnev. Olen saanud tellida juba päris palju materjale, nende hulgas ka tellimustöid. Mind saadetakse ka üksi platsile, et midagi kontrollida või kellegagi suhelda. Päriselt ma ei tea kuhu edasi.

Praegu mõtlen küll, et kas oli vaja enne nii palju paanitseda ja üle mõelda. Teisalt on hea, et ma olin valmis hullemaks, kui oleks kohe lootnud, et kõik on nii roosiline ja reaalsuses oleks olnud kamp ülbeid mehi… siis vist nutaksin ja kaaluksin eriala vahetust.

Seega on hetkel rõõmustamiseks põhjust küll ja küll ning üldiselt olen ma seni oma valikutega vägagi rahul. Kindlasti kui mul saab esimene kuu läbi teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul läinud on ning milliseid ülesandeid on mulle antud. Aga seni…

“Puhh,” ütles Jänku sõbralikult  “Sul ei ole aju.” “Ma tean,” vastas Puhh alandlikult.

Uute seiklusteni!